Gunnar Grapsi poeg Jan: isa olevat ufodega kohtunud! (13)

Gunnarit tunti (ja tuntakse tänini) rohkem raju ja nahkse rokkarina. Vaid väga lähedased inimesed teavad ka tema teist poolt, mis saigi toitu kosmosest, teispoolsusest ja muust maavälisest. Polegi vist väga üldteada fakt, et samad, laulus kirjeldatud kirjud valgussähvatused on ammutatud ufodest, mille vastu karmi olemisega mees tundis sügavat huvi juba väga varajasest noorusest. Palju aega enne seda, kui tema ellu tuli hevimuusika.

Gunnar Grapsi disainerist poja Jani sõnul kipub tema isast jääma mulje, nagu olnuks ta masendunud ja mandunud eluheidik. "See on tugevasti võimendatud, ehkki isa viimased aastad ei olnud tõepoolest helged. Aga enamiku eluajast oli ta ikkagi megajõud – hästi elujaatav, ilmatult otsiv, vitaalne paps. Ja minule on ta meelde jäänud just sellisena. Mis sellest, et tihedamalt hakkasime kohtuma just siis, kui asjad ei olnud enam väga head.

Isaga rääkisime paljust. Sain vähemalt aimu, mis maailm tema sees keeb. Oma sisemuse ja maavälise vastu tundis ta väga sügavat huvi. Tõsi, ta teadmised polnud väga laiad ja ega ta neid asju väga sügavalt uurinud ka – isa hoidis vaid silmad ja kõrvad lahti ja terahaaval tarkus tuligi.

Mäletan (kuigi ähmaselt), millise õhinaga käis ta näiteks Tõnis Vindi joogatundides. See oli noore mehe vajadus midagi katsetada. Küll õppis ta hingamist ja paastumist, küll uuris, mis elu elatakse idamaades," mõtiskleb 38aastane Jan.

Kes vähegi viitsib Grapsi laulude tekstidesse süüvida, leiab seal kindlasti midagi iseäralikku. Kas või "Odüsseuse eksirännakutes". Olid muidugi ka omad "Onu Vollid", aga neidki oli vaja. Aga olgu lugu milline tahes, kirg oli seal alati."

Jan rääkis isaga palju ka ufodest – teemast, mis muudab kuulajad tavaliselt skeptikuteks, koguni küünikuteks. "Isal oli selles mõttes tundlikkuse tase väga kõrge ja see tegi tema jaoks maailma palju rohkem lahti. Isa jaoks olid ufod vägagi teema, ta uskus nendesse kaljukindlalt. Vähe sellest, ta väitis nendega koguni kohtunud olevat. Ja näinud olla ta tulnukaid korduvalt ja korduvalt. Meelde on jäänud needki sõnad, et kunagi tullakse kusagilt kaugelt talle järele.

Tema tundis nii. See oli tema veendumus ja usk. Kas saab see kuidagi olla taunitav?" mõistab poeg isa.

Kunagise bändikaaslase Jüri Roosa, kes seisis Gunni kõrval ühena viimastest ja kes on Raudmehega lausa mitu puuda soola koos ära söönud, sõnul ei võetud bändis tema kosmosejutte eriti tõsiselt. "Tõsi ta on, et Gunnar pöördus selle teema poole tihti. Liigagi tihti. Minu meelest oli ta naljakas tüüp, kes seisis materialismi ja idealismi vahel. Õigemini kahe pooluse täiesti eri otstes. Ta võis olla täna see ja homme täiesti teine inimene, unistada sootuks erinevatest asjadest."

Jüri arvates püütakse tema tekstidest liialt välja lugeda mingit sõnumit, ilma et seal midagi sisulist taga olekski. "Gunnari paljud kõige kuulsamad lood polnudki ju tegelikult tema sõnadele. "Raudmees" näiteks, kus tekst oli Jaak Veski tehtud."

Jüri Roosa liitus Gunnar Grapsi Grupiga teist korda aastal 2000. "Paljud aatekaaslased olid ta tegelikult juba maha kandnud. Mina uskusin temasse endiselt, sest seda tegi ka Gunnar. Lõplikult ei kaotanud ta lootust kuni viimase eluhetkeni. Ehkki võitlus ei olnud pidev ja tihtipeale vaevles ta ka sügavas depressioonis, lootis ta ikkagi, et lõpuks leiab ta jõu taas pääseda tippu rokimaailmas, kus ta end hästi tundis."

Ometi olevat Gunnar jõu leidnud küll sõnades, ent mitte tegudes. Kuigi püss oli juba seinal ja valmis pauku tegema. Gunnarist polnud enam asjaajajat, oma vanade korraldajatest sõprade ärakasutajat. Temal kui pooljumalal olnuks suurele areenile naasta kordades lihtsam kui mõnel uuel tegijal. Liiati vanad mänedžerid lausa ootasid, et Raudmees tuleks ja lööks vana kulla läikima.

Kapitalism tuli ootamatult

"Selle asemel piirdus ta üksikute kõrtsimängudega. Ja kunagine staariuhkus ei lubanud ka ükskõik mis tööd tegema hakata. Minu meelest mängitas ta vahepeal isegi Soome laeval plaate. Siis tundis ta end kui viimseni alandatu," mäletab GGG kunagine bassimees.

Karismaatilisele pillimehele, kes vaid kümmekond aastat varem oli palja nimega kokku meelitanud staadionitäied publikut, tuli kapitalism siiski ootamatult. Isegi sellised mõisted nagu kommunaalmaksed või tasu prügiveo eest tulid talle ootamatult.

"Gunnari jutud Venemaa taasvallutustest muutusid tema jaoks põhiliseks valguskiireks just samal aastal, kui ta suri. Ju oli argielu ikkagi nii tugevalt teadvusse sööbinud, et Gunnargi taipas, et vanaviisi enam edasi minna ei saa. Midagi tuleb, nui neljaks, ette võtta."

Paar nädalat enne surma tegi ta oma viimase etteaste Mere puiesteel Scotland Yardis. Rohkemaks jõudu polnud ja kusagilt ei tulnud ka.